Martin Seligman on tuntud psühholoog, kes on tuntud oma olulise panuse eest positiivsesse psühholoogiasse. Seligman sündis 1942. aastal Albany's New Yorgi osariigis ja teda peetakse selle psühholoogilise heaolu ja õnne arendamisele keskenduva uurimisvaldkonna üheks rajajaks. Tema peamised teooriad hõlmavad õpitud abituse teooriat, mis uurib, kuidas kontrolli puudumise kogemused võivad viia depressioonini, ja õpitud optimismi teooriat, mis rõhutab positiivse mõtlemise olulisust vastupanuvõime suurendamisel ja raskuste ületamisel. Lisaks on Seligman tuntud oma töö eest õnne ja inimliku õitsengu psühholoogia alal, püüdes edendada positiivsemat ja proaktiivsemat lähenemist inimmeele uurimisele. Tema mõju tänapäeva psühholoogiale on vaieldamatu ning tema ideed inspireerivad jätkuvalt valdkonna teadlasi ja praktikuid.
Martin Seligmani elulugu: tutvuge selle tuntud Ameerika psühholoogi elu ja tööga.
Martin Seligman on tuntud Ameerika psühholoog, kes sündis 1942. aastal Albany's New Yorgi osariigis. Ta on tuntud oma olulise panuse eest positiivsesse psühholoogiasse ja teda peetakse selle valdkonna üheks rajajaks.
Seligman õppis Princetoni ülikoolis ja omandas psühholoogiadoktori kraadi Pennsylvania ülikoolist. Oma karjääri jooksul õpetas ta mitmes ülikoolis ja teadusasutuses, sealhulgas Stanfordi ülikoolis ja Pennsylvania ülikoolis.
Üks Seligmani tuntumaid teooriaid on abituse õppimise teooria, mille ta töötas välja pärast koertega tehtud uuringuid. Ta avastas, et koerad, kes puutusid kokku olukordadega, kust nad ei suutnud negatiivse stiimuli eest põgeneda või seda vältida, arendasid välja passiivse ja allakirjutanud käitumise.
Lisaks on Seligman tuntud oma töö poolest õpitud optimismi ja pessimismi alal. Ta väidab, et inimesed, kes arendavad välja optimistliku mõtteviisi, on vastupidavamad ja parema vaimse tervisega kui need, kes võtavad omaks pessimistliku mõtteviisi.
1998. aastal valiti Seligman Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni presidendiks ning oma karjääri jooksul on ta pälvinud arvukalt auhindu ja tunnustusi oma panuse eest psühholoogiasse. Ta on ka mitme populaarse raamatu autor, sealhulgas "Authentic Happiness" ja "Learned Optimism".
Positiivse psühholoogia olulised teoreetilised aspektid: põhjalik analüüs.
Positiivne psühholoogia on psühholoogia valdkond, mis keskendub heaolu, õnne ja inimese õitsengu uurimisele. Erinevalt traditsioonilistest psühholoogia lähenemisviisidest, mis keskenduvad sageli vaimsetele probleemidele ja haigustele, püüab positiivne psühholoogia mõista ja edendada omadusi ja voorusi, mis võimaldavad elada täisväärtuslikku ja rahuldustpakkuvat elu.
Üks positiivse psühholoogiaga seotud juhtfiguure on Martin Seligman, Ameerika psühholoog, kes on tuntud oma optimismi, vastupidavuse ja õnne uuringute poolest. Seligmani peetakse üheks selle valdkonna rajajaks ning tema teooriad on oluliselt mõjutanud meie arusaama psühholoogiast ja inimeste heaolust.
Üks Seligmani olulisemaid teooriaid on heaolu teooria, mis väidab, et inimese heaolu koosneb viiest olulisest elemendist: positiivsed emotsioonid, kaasatus, tähendusrikkad suhted, tähendus ja eneseteostus. Seligmani sõnul aitab nende elementide poole püüdlemine inimestel elada tähendusrikkamat ja õnnelikumat elu.
Seligman on tuntud ka oma töö poolest vastupidavuse alal, mis viitab võimele ebaõnne ületada ja sellest kasvada. Ta töötas välja positiivse psühholoogia vastupidavuse teooria, mis rõhutab optimismi, enesetõhususe ja sotsiaalse toe olulisust vastupidavuse ja heaolu edendamisel.
Martin Seligmani järgi õnne kolm sammast: üksikasjalik analüüs.
Martin Seligman, Ameerika psühholoog, kes on tuntud oma positiivse psühholoogia töö poolest, töötas välja "õnne kolme samba" teooria. Need sambad on: positiivsed emotsioonid, kaasamine e mõteIgal neist sammastest on õnne ja heaolu poole püüdlemisel oluline roll.
Esimene sammas, positiivsed emotsioonid, viitab võimele kogeda rõõmu, tänulikkust, armastust ja lootust. Seligman väidab, et nende positiivsete emotsioonide arendamine on õnneliku ja täisväärtusliku elu jaoks hädavajalik. Tänulikkuse igapäevane harjutamine, rõõmuhetkede otsimine ja positiivsete suhete loomine on viisid selle samba tugevdamiseks.
Teine sammas, kaasamine, viitab tegevustesse süvenemisele, mis pakuvad voolavusseisundit, kus inimene tunneb end täielikult süvenenuna ja keskendununa käsilolevale ülesandele. Kui oleme hõivatud millegagi, mis esitab meile väljakutseid ja motiveerib meid, kogeme saavutus- ja rahulolutunnet. Selle samba tugevdamiseks on oluline leida hobisid, kirgi ja tegevusi, mis meid täielikult kaasavad.
Kolmas sammas, mõte, on seotud elu eesmärgi ja tähenduse otsimisega. Suunatunne ja arusaam sellest, kuidas meie teod aitavad kaasa millelegi enamale kui me ise, on tähendusrikka elu jaoks hädavajalik. Seligman väidab, et eesmärgi leidmine, mis on kooskõlas meie väärtuste ja uskumustega, on selle samba tugevdamiseks hädavajalik.
Nende aspektide arendamine meie igapäevarutiinis aitab meil saavutada kõrgema õnne ja heaolu taseme.
Avastage psühholoog Martin Seligmani panus tänapäeva psühholoogiasse.
Psühholoog Martin Seligman on tuntud oma olulise panuse eest kaasaegsesse psühholoogiasse, eriti positiivse psühholoogia valdkonnas. 1942. aastal sündinud Seligman on teerajaja vastupidavuse, optimismi ja emotsionaalse heaolu uurimisel.
Üks tema peamisi teooriaid on kaitsetuse õppimisteooria, mis uurib, kuidas inimesed võivad ebasoodsates olukordades arendada lüüasaamist ja abitust. Seligman on tuntud ka oma töö poolest õpitud optimismi teooria kallal, mis rõhutab positiivse ellusuhtumise olulisust väljakutsetega toimetulekuks ja edu saavutamiseks.
Lisaks tutvustas Seligman positiivse psühholoogia kontseptsiooni, mis keskendub inimkogemuse positiivsete aspektide, näiteks õnne, tänulikkuse ja heaolu uurimisele. Tema uuenduslik lähenemine on mõjutanud paljusid psühholoogia valdkonna spetsialiste ja edendanud fookuse nihkumist traditsiooniliselt vaimuhaiguse mudelilt vaimse tervise mudelile.
Martin Seligman: elulugu ja peamised teooriad
Martin Seligman on Ameerika psühholoog, õpetaja ja kirjanik, kes on tuntud oma õpitud abituse teooria ja õpitud optimismi teooria poolest ning positiivse psühholoogia ühe teerajajana.
Ta sündis 12. augustil 1942 Albany's Pennsylvanias. Seligman on praegu Pennsylvania ülikooli Zellerbachi perekonna psühholoogiaprofessor ja ülikooli positiivse psühholoogia keskuse direktor.
1998. aastal valiti psühholoog Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni (APA) presidendiks. Ta oli ka assotsiatsiooni veebiuudiskirja Ennetamine ja Ravi esimene peatoimetaja.
Täna, 72-aastaselt, pole ta mitte ainult üks ajaloo mõjukamaid psühholooge, vaid ka tuntud kirjanik ja menukite autor, näiteks Optimistlik laps, õpitud optimism, ehtne õnn, mida sa saad muuta ja mida sa ei saa e õied .
Seligmani algus psühholoogia valdkonnas
Seligman alustas oma karjääri psühholoogina Princetoni ülikoolis. 1964. aastal lõpetas ta kiitusega (summa cum laude) ja viimasel õpinguaastal sai ta mitu pakkumist jätkata õpinguid selles valdkonnas. Kaks neist võimalustest olid õppida analüütilist psühholoogiat Oxfordi ülikoolis või eksperimentaalset loomapsühholoogiat Pennsylvania ülikoolis. Seligman valis viimase variandi ja teenis 1967. aastal psühholoogiadoktori kraadi.
Oma õpingute ajal inspireeris Martin Seligmani ühe oma professori, Aron T. Becki töö, kes oli kognitiivse teraapia valdkonna juhtiv tegelane ja selle rakendamise ekspert depressiooni ravis. Becki töö põhines ideel, et inimeste negatiivsed mõtted olid nende depressiivsete seisundite põhjuseks.
Seligman otsustas samuti selle postulaadi kallal töötada ja seetõttu töötas ta välja oma kuulsa teooria. "Õpitud abitus" (õpitud abitus). Selle abil lõi ta ka depressiooni raviks eksperimentaalse mudeli, mis seisnes negatiivsete mõtete neutraliseerimises toimetulekuoskuste abil.
Seligmani idee selle tööga oli panna inimesed õppima depressioonist ülesaamiseks selgitama või ratsionaliseerima seda, mis nendega juhtus, positiivsel, mitte negatiivsel viisil.
Selle teooria abil suutis Seligman luua ja testida uusi tehnikaid ja kognitiivseid harjutusi, mis näitasid, et negatiivsete mõtete vastu võitlemise abil oli võimalik depressiooniseisundeid parandada ja isegi ennetada.
Kuigi tema sekkumismudel sai psühholoogia valdkonnas etaloniks, muutis Seligman 1990. aastal oma lähenemist tööle. Psühholoog spetsialiseerus depressioonile optimismile ja õnnele.
Positiivse psühholoogia teerajaja
Positiivse psühholoogia valdkonna pani aluse Martin Seligman aastal 2000. Sellest ajast alates on ta oma karjääri rajanud positiivsete emotsioonide, näiteks õnne, lootuse, iseloomu tugevuse ja optimismi uurimisele.
Seligman otsustas muuta psühhoteraapia lähenemist ja kinnitas oma kolleegidele, et lahendus ei seisne mitte ainult katkise parandamises, vaid ka iga inimese positiivsete omaduste turgutamises.
Seligmani 1999. aasta definitsiooni kohaselt on positiivne psühholoogia positiivsete kogemuste, aga ka teiste aspektide, näiteks individuaalsete positiivsete tegurite või inimeste elukvaliteedi parandamise programmide väljatöötamise teaduslik uurimine.
Võib öelda, et see on psühholoogia distsipliin, mis väidab, et emotsionaalne tervis on palju enamat kui haiguste puudumine. See keskendub positiivsetele omadustele ja sellele, kuidas neid saab arendada, et inimesel oleks rahuldustpakkuvam elu ning et patoloogiad ületada või ennetada.
Töötab koos Christopher Petersoniga
Alustades positiivse psühholoogia valdkonnas, töötas Seligman kliinilise psühholoogia eksperdi Christopher Petersoniga, et luua iseloomu tugevuste ja vooruste käsiraamat või mida nad nimetasid selle vasteks Vaimsete häirete diagnostiline ja statistiline käsiraamat (Vaimsete häirete diagnostiline ja statistiline käsiraamat) .
Autorite eesmärk oli luua käsiraamat, mis keskenduks valesti minemise asemel sellele, mis võiks hästi minna. Uurides paljusid kultuure ning nende erinevaid filosoofiaid ja religioone, koostasid nad nimekirja kõige väärtuslikumatest voorustest, alates Vana-Hiina ja India, Kreeka ja Rooma aegadest kuni tänapäevasemate lääne kultuurideni.
See nimekiri sisaldas kuut elementi: tarkus/teadmised, julgus, inimlikkus, õiglus, mõõdukus ja transtsendentaalsus. Iga kategooria saab jagada veel kolmeks või viieks elemendiks.
Näiteks inimlikkus hõlmas armastust, lahkust ja sotsiaalset intelligentsust, samas kui julgus hõlmas vaprust, püsivust, ausust ja elujõudu. Lisaks ei uskunud autorid, et eksisteeriks mingisugune hierarhia, kuna ükski polnud teisest tähtsam.
Tõelise õnne teooria
2002. aastal töötas Martín Seligman välja tõelise õnne teooria. Positiivse psühholoogiaga oli autor juba suunanud valdkonna tähelepanu inimlikele tugevustele, tuues esile kõik, mis võimaldab inimestel õppida, nautida, olla rõõmsad ja optimistlikud.
Oma tööle tuginedes arendas Seligman välja õnneteooria, milles ta väitis, et see pole mitte ainult saavutatav, vaid ka arendatav, kasutades inimese omadusi. Tõelise õnne teooria keskendus õnnele ja arutas, kuidas seda mõõdetakse eluga rahulolu abil.
Seligman väitis, et õnne saavutamise võti peitub eluga rahulolu suurendamises. Seligman nõustus sel ajal Aristotelese teooriaga, et kõik, mida me teeme, on tehtud õnne otsimise eesmärgiga.
Selles teoorias uskus Seligman, et terminit saab jagada kolmeks elemendiks: positiivne emotsioon, mis on positiivsed emotsioonid, mis aitavad kaasa meeldivale elule; kaasatus, mis on pühendumine mingile meeldivale tegevusele; ja tähendus, mis on tähendus või eesmärk, mille me oma tegevusele anname.
Tõelise õnne teooria püüab seletada õnne eluga rahulolu tulemusena. See tähendab, et need, kellel on oma elus kõige positiivsemad emotsioonid ja tähendus, on kõige õnnelikumad. Seetõttu väidetakse, et inimeste lõppeesmärk on suurendada oma eluga rahulolu, et olla õnnelikud.
Heaolu teooria
Tänapäeval on Seligman omaenda teooriat muutnud. Oma raamatus Õitsema , mis ilmus 2011. aastal, väidab autor, et ta vihkab sõna „õnn“, kuna selle ülekasutamine tänapäeva maailmas on tema arvates muutnud selle tähenduseta. Autor väidab, et õnne ei saa defineerida eluga rahulolu kaudu. Seetõttu sõnastas ta oma lähenemisviisi ümber, luues heaolu teooria.
Seligmani sõnul on heaolu terviklikum konstruktsioon, mis suudab paremini defineerida inimese eesmärki. Kuna selles teoorias on teemaks heaolu, mitte õnn, mõõdetakse seda positiivsete emotsioonide, pühendumuse, positiivsete suhete, tähenduse või eesmärgi ja saavutuste kaudu.
Viis elementi, mis selgitavad heaolu
Seda klassifikatsiooni tuntakse PERMA-na vastavalt ingliskeelsele akronüümile:
- Positiivsed emotsioonid Positiivsed emotsioonid jäävad inimese eesmärgi aluseks. Kuid antud juhul ei ole eluga rahulolu ja õnn enam positiivse psühholoogia keskmes, vaid pigem heaolu elementideks, mis on uus lähenemisviis positiivsele psühholoogiale.
- kaasamine Kui oled täielikult pühendunud olukorrale, ülesandele või projektile mis tahes eluvaldkonnas, on sul suurem tõenäosus kogeda heaolu tunnet.
- Suhted (positiivsed suhted): arenda positiivseid suhteid teistega. Kogemuste jagamine teistega toidab sinu sotsiaalset ja siseelu, mis omakorda edendab heaolu.
- Tähendus (tähendus, eesmärk): sündmuste või olukordade mõtestamise oskus võimaldab inimesel saavutada isiklikke teadmisi.
- Realiseerimine Eesmärgid on need, mis motiveerivad inimesi edasi liikuma. Need on seotud eesmärkide saavutamisega ja tundega, et sul on selge tee.
Martin Seligmani heaolu teooria kohaselt ei saa ükski neist elementidest iseenesest heaolu mõistet defineerida. Küll aga toob igaüks neist kaasa olulisi omadusi, mis aitavad selle saavutamisele kaasa.
Mis on õnn Martin Seligmani järgi?
Õnnelikuks olemiseks on vaja palju enamat kui lihtsalt eluga rahulolu. Heaolu teooriaga mõtles Martin Seligman oma postulaadi ümber, näidates, et õnn on pigem heaolu küsimus. Kuid autor väidab ka, et heaolu ulatub kaugemale naeratusest ja heast enesetundest.
Seligman selgitas, et on vaja muuta arusaama, et õnn seisneb palju naeratamises ja pidevas õnnelik olemises. Autor ütleb, et inimesed ihkavad palju enamat ja õnn ei tähenda pidevat head enesetunnet.
Õnneliku ja õnnetu inimese erinevuse väljaselgitamine on olnud probleem, millele psühholoogia ja eriti Martin Seligman on püüdnud vastust leida.
Pärast aastaid kestnud uurimistööd ja katsetamist on tunnustatud psühholoog ja autor selge seisukoha võtnud: õnnel pole mingit pistmist suhete, raha ega luksusega, ammugi mitte „täiusliku“ kehapildiga. Õnn seisneb heaolus ja heaolu saavutatakse PERMA viie samba kaudu.
Õnneliku elu tüübid
Lisaks oma publikatsioonidele on Martin Seligman viimastel aastatel pühendunud loengute pidamisele positiivse psühholoogia uue ajastu teemal. Psühholoog eristas kolme tüüpi õnnelikku elu, mis tähendab, et soovitud õnne saavutamiseks pole ühte kindlat mudelit.
Esimene on meeldiv elu. See on elu, kus inimesel on kõikvõimalikud positiivsed emotsioonid, mida ta suudab koguda, aga tal on ka oskused neid võimendada.
Teine on pühendunud elu. See on elu, kus armastus, lapsevanemaks olemine, töö, vaba aeg ja muud asjad on esmatähtsad.
Ja lõpuks kolmas, tähendusrikas elu, mis räägib elust, kus iga inimene teab oma tugevusi ja kasutab neid ka heaks.
Selingmani näpunäited õnnelikuks olemiseks
Kirjeldades neid kolme elutüüpi, ütleb Seligman, et üks ei ole teisest parem ja et need on lihtsalt kolm erinevat "õnnelikku elu". Igaüks saab olla õnnelik, saavutades oma prioriteedid. Kuid kogu oma professoriaja jooksul jagas autor ka mõningaid teadmisi selle kohta, kuidas saavutada palju positiivsemat elu.
Martin Seligman soovitab planeerida ilusa päeva ja lõbutseda. Samuti rõhutab ta, kui oluline on tänada neid, kes on meile eluks vajalikke õppetunde andnud ja aidanud luua täisväärtusliku elu.
Lisaks kinnitab autor veel kord, et heaolu võti peitub oma tugevuste ärakasutamises ning et see saavutatakse tegevuste kaudu, milles iga inimese kaasasündinud võimed praktikas rakendatakse.
Tänu positiivse psühholoogia arvukatele avastustele ja Martin Seligmani väsimatule tööle selles valdkonnas on see valdkond leidnud üha rohkem järgijaid.
Kuigi depressioon, mis on üks probleemidest, millega positiivne psühholoogia tegeleb, mõjutab praegu umbes 350 miljonit inimest kogu maailmas, on eeliseks see, et selles võitluses on abiks psühholoogilised vahendid ja metoodikad.